Miljööteraapia on psühhiaatriline ravimeetod, kus keskendutakse lapse praktiliste ja sotsiaalsete oskuste tõstmisele psühholoogiliste ja pedagoogiliste meetmete kaudu.

Miljööteraapia näol on tegemist last ümbritseva keskkonna psühholoogiliste, sotsiaalsete ja materiaalsete / füüsiliste tingimuste süstemaatilise, läbimõeldud ja eesmärgipärase kujundamisega, mille sihiks on lapse individuaalsete võimete väljatoomine ja õpioskuste toetamine, sotsiaalse toimetuleku ja isikliku vastutusvõime tõstmine. Miljööteraapia sai alguse 1950. aastatel vastureaktsioonina psühhiaatriliste haiglapatsientide passiivseks, jõuetuks ja abituks muutmisele haiglapersonali suhtumise tõttu.

Miljööteraapilises asutuses luuakse teraapiline keskkond, kus lapsed, terapeudid ja pedagoogid on võrdväärselt osalevad partnerid igapäevastes tegevustes (nt sisseostude tegemine, koristamine, raviplaneerimine jm). See on kombinatsioon psühhoanalüütilisest ja pedagoogilisest õppevormist, kus suurem rõhk on

  • miljööteraapilises keskkonnas toimuvatel interpersonaalsete protsesside analüüsil ja hindamisel (nt reaktsioonid kaaspatsientide ja personali vahel) ning
  • sotsiaalsete oskuste igapäevasel treenimisel (nt eneseväljendusoskuse ning enesekindluse tugevdamine suhtes kaaslastega).

Miljööteraapilises töös tuuakse välja 5 olulist protsessi või staadiumi:

  1. KAITSMINE – teadvustatud ja planeeritud tegevused, mis tagavad last ümbritsevas keskkonnas tema füüsilise heaolutunde ja vähendavad psüühilist koormat enesekontrolli või toimetulekutunde tugevdamise kaudu. Eesmär on destruktiivse, väljapoole suunatud käitumise takistamine. Kaitsmise oluliseks osaks on kontrolli ja piiride seadmine, kuid siia alla kuulub ka näiteks abi isikliku hügieeni eest hoolitsemisel.
  2. TOETAMINE – teadvustatud ja planeeritud tegevused last ümbritsevas keskkonnas, mis tõstavad lapse heaolutunnet ja eneseväärikust. Tegevuste eesmärk on tõsta rõõmu- ja kindlustunnet ning seeläbi vähendada ahastust, ärevust ja hirmu. Oluline on pakkuda toetust vajalikul määral ja viisil, mida hinnatakse individuaalselt, selleks, et toetus ei soodustaks sõltuvus- ja jõuetustunde ja saamatuse tekkimist.
  3. STRUKTUREERIMINE – teadvustatud ja planeeritud tegevused, mis tagavad lapse käitumise etteaimatavuse pikema aja (nädala, kuude) jooksul, koha ja situatsioonide suhtes. Struktureerimine hõlmab kõiki aspekte,  mis annavad lapsele kindlustunde teda ümbritsevas keskkonnas.. Struktureerimine seob  lapse tugevamini ümbrusega, ilma et ta tunneks end ahistatuna või vastupidi – iseenda hooleks jäetuna.
  4. KAASAMINE – teadvustatud ja planeeritud tegevused, mis soodustavad lapse aktiivset seotust teda ümbritseva sotsiaalse miljööga. Kaasamise eesmärk on tuua laps aktiivsesse tegutsemisfaasi, kus ta kogeks toimetulekut, seda eriti sotsiaalsetes suhetes. Eesmärk on ka see, et laps oleks võimeline võtma rohkem oma tegude eest vastutust.
  5. TUNNUSTAMINE – teadvustatud ja planeeritud tegevused last ümbritsevas keskkonnas, mis tõstavad esile tema individuaalsust ja isikupära. Need protsessid lubavad tal väljendada oma kannatusi, aktsepteerida kõrvalekaldeid, läbikukkumis- ja üksindustunnet. See eeldab, et laps on oma arengus jõudnud kõrgemale toimimistasemele ning on omandanud mingil määral eneseanalüüsioskuse.

Teated