Miljööteraapia on psühhiaatriline ravimeetod, kus keskendutakse lapse praktiliste ja sotsiaalsete oskuste tõstmisele psühholoogiliste ja pedagoogiliste meetmete kaudu.

Miljööteraapia näol on tegemist last ümbritseva keskkonna psühholoogiliste, sotsiaalsete ja materiaalse/füüsiliste tingimuste süstemaatilise, läbimõeldud ja eesmärgipärase kujundamisega, mille sihiks on lapse individuaalsete võimete väljatoomine ja õpioskuste toetamine, sotsiaalse toimetuleku ja isikliku vastutusvõime tõstmine. MT sai alguse 1950ndatel aastatel vastureaktsioonina psühhiaatriliste haiglapatsientide passiivseks, jõuetuks ja abituks muutmisele haiglapersonalipoolse suhtumise tõttu.

Miljööteraapilises asutuses luuakse teraapiline keskkond, kus lapsed, terapeudid ja pedagoogid on võrdväärselt osalevad partnerid igapäevastes tegevustes (näit. sisseostude tegemine, koristamine, raviplaneerimine jm). See on kombinatsioon psühhoanalüütilisest ja pedagoogilisest õpetuslikust vormist, kus on

  • suurem rõhk miljööteraapilises keskkonnas toimuvatel interpersonaalsete protsesside analüüsil ja hindamisel (näit. reaktsioonid kaaspatsientide ja personali vahel) ning
  • sotsiaalsete oskuste igapäevasel treenimisel (näit. eneseväljendusoskuse ning enesekindluse tugevdamine suhtes kaaslastega).

thmk miljoooteraapia

Miljööteraapilises töös tuuakse välja 5 olulist protsessi või staadiumi:

  1. KAITSMINE – teadvustatud ja planeeritud tegevused last ümbritsevas keskkonnas, mis tagavad tema füüsilise heaolutunde ja vähendavad psüühilist koormat läbi enesekontrolli või toimetulekutunde tugevdamise. Eesmärgiks on destruktiivse, väljapoole suunatud käitumise takistamine. Oluliseks kaitsmise osaks on kontroll ja piiriseadmine, kuid siia alla kuulub ka näiteks abi isikliku hügieeni eest hoolitsemisel.
  2. TOETAMINE - teadvustatud ja planeeritud tegevused last ümbritsevas keskkonnas, mis tõstavad lapse heaolutunnet ja eneseväärikust. Tegevuste eesmärgiks on tõsta rõõmu- ja kindlustunnet ja seeläbi vähendada ahastust, ärevust ja hirmu. Oluline on pakkuda toetust vajalikul määral ja viisil, mida hinnatakse individuaalselt, selleks, et toetus ei soodustaks sõltuvus-, jõuetustunde ja saamatuse tekkimist.
  3. STRUKTUREERIMINE - teadvustatud ja planeeritud tegevused last ümbritsevas keskkonnas, mis tagab etteaimatavuse pikema aja jooksul (nädala, kuude), koha ja situatsioonide suhtes. Kõik need aspektid keskkonnas, mis tagavad kindlustunde ja muudavad keskkonna vähem ebakindlaks. Struktureerimine muudab lapse tugevamini seotuks ümbrusega ilma, et ta tunneks end ahistatuna või vastupidi – iseenda hooleks jäetuna.
  4. KAASAMINE - teadvustatud ja planeeritud tegevused last ümbritsevas keskkonnas, mis soodustavad tema aktsiivset seotust end ümbritseva sotsiaalse miljööga. Kaasamise eesmärgiks on tuua laps aktiivselt tegutsevasse faasi, kus ta tunneks end toimetulevana, ja seda eriti sotsiaalsesetes suhetes. Eesmärgiks on ka see, et laps oleks võimeline võtma rohkem oma tegude eest vastutust.
  5. TUNNUSTAMINE - teadvustatud ja planeeritud tegevused patsienti ümbritsevas keskkonnas, mis kinnitavad tema individuaalsust ja isikupära. Need protsessid lubavad tal väljendada oma kannatusi, aktsepteerida kõrvalekaldeid, läbikukkumis- ja üksindustunnet. See eeldab, et patsient on oma arengus jõudnud kõrgemale toimimistasemele ning on omandanud mingil määral eneseanalüüsioskuse.

 

 

Teated