Reisiõpe on tegevuspõhine ja kogemuskeskne õppevorm, mis keskendub peamiselt õppija sotsiaalsete oskuste ja õppekava läbivate üldpädevuste arendamisele ning pakub temaatiliselt lõimitud terviku kogemust vahetust kokkupuutest õpitava objektiga selle loomulikus loodus- või kultuurikeskkonnas (https://sisu.ut.ee/opistsenaariumid/reisope). Reisiõppe puhul luuakse raamistik – millal ja kuhu reisitakse, milliseid objekte vaadeldakse – mille peamine eesmärk on erinevate teadmiste omandamine, ainete ja ainevaldkondade vaheline lõiming ning uute vaatenurkade omandamine.
Reisiõppe suurim fenomen on selles, mis jääb raami vahele – peamiselt loodud keskkonnas lahendamist vajavad inimsuhted ja erinevad eneseteenindusoskused, mida erinevatel põhjustel on õppijad seni vähe harjutatud. Kui vaadelda reisiõpet selle nurga alt, võiks öelda, et raami on peamiselt vaja selleks, et saaks toimuda kõik see, mis jääb raami vahele. Mida pikema reisiga on tegu, seda rohkem mahub loodud struktuuri vahele ka sellist aega ja ruumi, mille ette planeerimine on väga keerukas, kuid mis annab õppijale võimaluse tugevaks isiklikuks arenguks. See kõik toimub ka igapäevaelus – me kõik kogeme päevast päeva erinevaid olukordi, mille lahendamise teel me alati kas õpime midagi uut või kinnistame vanu käitumisvorme ja teadmisi. Oluline erinevus seisneb õpetaja olemasolus – õpetaja on see isik, kelle ülesandeks on õpitu märkamise toetamine, selle koos õppijatega analüüsimine ning õpitu sõnastamine.
Reisiõpe võib toimuda kõikides vanuseastmetes. Gümnaasiumis on reisiõpe koondatud valikainesse “Välipraktika Eestis” ja “Välipraktika Euroopas”.
